Kodu

iDevice ikoon Sissejuhatuseks

 

 

 

 

 
koloogia mõiste

 

 

Ökoloogiat võib defineerida õige mitmeti. Levinuim definitsioon on: ökoloogia on teadus organismi (isendi) suhtetest teda ümbritsevaga. Tabavalt on öelnud Charles J. Krebs 1985: ökoloogia on teadus, mis uurib tegureid, mis määravad organismi leviku ja arvukuse. Levik ja arvukus omakorda sõltuvad väga paljudest teguritest. Lisaks sellele tegeletakse ökoloogias palju ka liigist kõrgemate üksustega (koosluste, maastike, maailmaga) unustades sageli ära, et need ka tegelikult isendeid ja liike sisaldavad.
Sõna ökoloogia kasutas esimest korda Saksa teadlane Ernst Haeckel aastal 1869. Ökoloogia on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest oikos, mis tähendab kodu ja logos - teadus. Seega on ökoloogia puhul tegemist võrdlemisi uue teadusharuga, mille tekkimine on oluliseks verstapostiks loodusteaduste kirjeldavalt ajajärgult analüütiliseks muutumises. Paljud ökoloogilised teadmised on siiski pärit oluliselt varasemast ajast.

 

Ökoloogia piirteadused

Nagu paljud teisedki teadusharud, on ökoloogia haardeulatus muutumas aina laiemaks. Levinud on mitmesugused interdistsiplinaarsed uurimused. Juba on raske aru saada, kust ökoloogia lõppeb ja kust algab. Mõned näited:

  • Ökomorfoloogia: uurib organismide väliskuju sobivust tema keskkonnaga.
  • Ökofüsioloogia: uurib organismide talitluse (ainevahetuse, meeleelundite jms) sobivust keskkonnaga.
  • Käitumisökoloogia: uurib loomade käitumist, selle evolutsioonilist kujunemist ja sobivust keskkonnatingimustega.
  • Evolutsiooniline ökoloogia: uurib organismide liigisiseste ja liikidevaheliste suhete evolutsioonilist kujunemist (parasiitlus, konkurents, kiskja-saaklooma suhted jms.).
  • Paleoökoloogia: uurib ökoloogilisi seoseid möödunud aegadel
  • Maastikuökoloogia: uurib koosluste vahelisi interaktsioone mosaiiksel maastikul.
  • Ökosemiootika: uurib inimese ja looduse suhteid kultuuri tasandil.
  • Ökotoksikoloogia: uurib keskkonnamürkide mõju organismidele ja ökosüsteemidele.
  • Keskkonnaökoloogia: uurib inimtegevuse mõju looduskeskkonnale.

 

Ökoloogia alajaotused

Kuna ökoloogia uurimisvaldkond on kohutavalt lai, on selge, et üks töörühm, rääkimata ühest inimesest, ei suuda seda hõlmata.
Klassikaliselt jagatakse ökoloogia kaheks: loomaökoloogia, taimeökoloogia. See jaotus on muidugi kunstlik, tegelikult on enamustes ökosüsteemides olemas nii loomad kui taimed ja mõlemad organismirühmad on koosluse jätkusuutlikkuse tagamiseks hädavajalikud. Siiski kipub nii olema, et taimeökoloogid näevad loomades enamasti (taime-) kooslust häirivateks teguriteks ning loomaökoloogid näevad taimedes lihtsalt mingit rohelist massi. Tegelikult võib ökoloogia alajaotusi olla pea lõputult. Nii on olemas mereökoloogia, metsaökoloogia, polaarökoloogia jne. Erinevaid alajaotusi käsitletakse selles konspektis ka edaspidi.

 

Ökoloogia uurimismeetodid

Lihtsaim uurimismeetod on vaatlus liigi loomulikus elupaigas. See uurimismeetod on sajandeid vanem kui ökoloogiateadus ise. Ka käesoleva konspekti lugeja on seda uurimismeetodit kasutanud, iseasi milliseid järeldusi ta saadud informatsioonist teinud on.

Eksperiment e. katse on organismi vaatlemine muudetud keskkonnas. Katse abil saab informatsiooni, mida vaatluse teel ei saa või mida saada on raske. Katse käigus lisatakse süsteemi uusi tegureid või, mis veelgi tavalisem, võetakse mõni ära.
Katseid saab korraldada:

  • vabas looduses, sageli kallis ja tulemused sõltuvad välitingimustest, mida ei saa kontrollida.
  • laborites, katsetingimused hästi kontrollitavad. Samas ei pruugi looduslikud liigid laboris käituda samuti kui looduses.
  • kasvuhoonetes, tingimused osaliselt kontrollitavad.
  • Petri tassidel, viiakse läbi katseid mikroorganismidega ja kõrgemate organismide rakukultuuridega.

Modelleerimine on lihtsamate matemaatiliste ja statistiliste mudelite loomine looduses olevatest suhetest. Modelleerimine võimaldab analüüsida paljude looduslike ökosüsteemide käitumist. Selline meetod on sageli ohutum ja odavam kui korraldada eksperimenti. Globaalsel tasemel eksperimente korraldada ei saa ja Maa kui tervikliku süsteemi kohta käivad tulevikuennustused tehakse modelleerimise abiga (nii valmivad näiteks ka ilmaennustused, ennustused kliima soojenemise kohta jms.). Suurte ja keerukate süsteemide modelleerimine nõuab suurt arvutusvõimsust. Seega käib modelleerimise areng käsikäes arvutustehnika arenguga.

 

Ökoloogia perspektiivid

Ökoloogia on praktiliselt ammendamatu teadusharu. Maailmas on elusorganismide liike arvatavalt 13 - 100 miljonit. Kirjeldatud on neist pisut üle miljoni. Nagu näete, varieerub veel avastamata liikide hinnanguline arv märkimisväärselt laiades piirides. Mida pole näinud, ei saa ka üle lugeda. Loomulikelt on veel avastamata liikide ökoloogiline roll samuti avastamata. Suurem osa (ca. 95%) maailma liigilisest mitmekesisusest on putukad, vale oleks aga arvata, et 95% loodusteadlastest on putukauurijad.
Üheks suurimaks probleemiks on teadmiste ebaühtlus. Palju rohkem teatakse taimedest ja loomadest kui bakteritest ja protistidest. Peamiseks põhjuseks on botaanika ja zooloogia kui teadusharude märksa suurem vanus võrreldes mikrobioloogiaga. Mikroskoop leiutati alles 17. sajandil, zooloogia ja botaanika juured ulatuvad aga ürgaega. Lisaks sellele on suuremaid organisme lihtsalt kergem uurida. Te kõik olete teinud mõningate taimede ja loomade kohta mõningaid ökoloogilisi tähelepanekuid, kui paljud teist aga on oma ihusilmaga bakterit näinud? Ka mikroskoobiga pole võimalik vaadata elusaid baktereid oma loomulikus keskkonnas. Enamasti on bakterid selleks liiga väikesed, liiga läbipaistvad ja liiga kiirelt liikuvad, loomulikult ei ole ka mõeldav minna mikroskoobiga sukelduma või kaevuda sellega muti kombel mulla alla. Bakterite ja muude väikeste olevuste (mikroseened, protistid) tegevusest saame me aimu peamiselt nende tegevuse jälgi uurides, mitte neid endid vaadeldes. Mädanev õun, hapuks läinud piim, kääriv õllevirre, kõdunev puit, kõik need on mikrobioloogilise tegevuse väljundid.
Palju rohkem teatakse silmatorkavatest (ilusatest) liikidest kui silmatorkamatutest või lausa koledatest. Ilmselt nii mõnigi teist on tundnud huvi lindude, liblikate või kaunilt õitsevate taimede vastu. Väga vähesed teist aga tunnevad kõdutäilisi, ripstiivalisi, hooghännalisi, nematoode jms. ehkki viimased pole ökosüsteemis esimestest sugugi vähemtähtsad. Siit tuleb ka kummaline paradoks, paljudest ökoloogilistest mudelitest on lagundajad (kellest tuleb hiljem korduvalt juttu teha) inetul kombel välja jäetud ja lagunemise uurimine on ökoloogias alles viimasel mõnel aastakümnel hoo sisse saanud. Siiani peetakse vihmaussi-, ümarussi-, hooghännalise- ja muude selliste organismide uurijaid muude ökoloogide seas pigem veidrikeks. On palju auväärsem ja üldsusele ka selgem imetajate (eriti jahiulukite ja suurkiskjate), lindude ja ilusate taimede uurimine.
Rohkem teatakse põhjaparasvöötmest kui troopilisest vihmametsast, ehkki enamus maailma bioloogilisest mitmekesisusest elab just troopikas. Kuna ka tugev enamus seni avastamata
liike elab troopikas, on sealsed ökosüsteemid tegelikult suuremas osas täiesti tundmata. Sellise kallutatuse põhjused on muidugi eeskätt ajaloolised. Suurem osa teadlaskonnast elab ja on ajalooliselt elanud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Lihtsam on ikka uurida oma koduümbrust kui kaugeid maid. Kuna ökoloogia on üks olulisematest looduskaitse planeerimise alusteadustest ning eelnimetatud piirkondades on vajadus looduse kaitsmise vastu võrreldes ülejäänud maailmaga ka natuke varem saabunud. Seetõttu on ökoloogiliste teadmiste järgi neis piirkondades ka suurem vajadus. Tänapäeval on inimtegevuse kahjulik mõju jõudnud ka troopikaaladele, tundub aga, et teadmised ja looduse kaitsetahe pole paljudes piirkondades veel järele jõudnud.

 

Creative Commons License
Ökoloogia by Mart Meriste is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Unported License.